1935. aasta Wagneri seadus (riiklik töösuhete seadus)
Wagneri seadus määratleb ja keelab viis ebaausat töövõimet (teised on lisatud alates 1935. aastast). Need sisaldavad:
- Sekkudes töötajate õiguste piiramise või sundimisega nende õiguste teostamisel (sealhulgas vabadus ühineda või korraldada tööorganisatsioone ja kollektiivlepingute sõlmimine palkade või töötingimuste jaoks)
- Tööorganisatsiooni loomise või juhtimise kontrollimine või sekkumine
- Töötajate diskrimineerimine tööorganisatsiooni toetamiseks või julgustamiseks
- Diskrimineerivad töötajad, kes esitavad Wagneri seaduse alusel süüdistusi või annavad tunnistust (st
- Keeldumine kollektiivläbirääkimiste pidamiseks töötajate esindajatega
Riiklik töösuhete nõukogu
Wagneri seadusega loodi ka riiklik töösuhete nõukogu, mis juhendab ametiühingu juhtimise suhteid.
Riiklik töösuhete nõukogu määrab ametiühingute moodustamise ja desertifitseerimise ning valimiste korraldamise õigusliku struktuuri.
Juhatus uurib töötajate, ametiühingu esindajate ja tööandjate tasusid, et nende Wagneri seaduses sätestatud õigusi on rikutud. See julgustab pooli jõudma kokkuleppele ilma kohtuotsuseta ja hõlbustab vaidluste lahendamist.
Juhatus viib läbi kuulamisi ja otsustab juhtumeid, mida vahendusmenetluse abil ei lahendata.
Ta teostab järelevalvet tellimuste täitmise üle, sealhulgas USA apellatsioonikohtu menetluses olevate kohtuasjade üle, kui osapooled ei täida juhatuse otsuseid.
Taft-Hartley seadusega
Wagneri seadust muudeti 1947. aastal Taft-Hartley seadusega, mis andis mõningaid piiranguid ametiühingute mõjule. Sel ajal olid seadusandjad arvamusel, et jõudude tasakaal oli liidud liiga edukas.
Seadus annab töötajatele õiguse keelduda liidu liikmelisusest ja ahvatleda ametiühinguid, kui nad ei ole rahul nende esindamisega kollektiivläbirääkimistel. Seadus sätestab ka ametiühingutele ka nõuded, sealhulgas austades olemasolevaid lepinguid, ilma et see rikkaks ja vältida teiseseid boikotte või streike ettevõtjate eest, kes teevad äri oma tööandjaga.